FORD.
FERRARI.
GOODYEAR.
The remarkable story of Le Mans 66
FORD.
FERRARI.
GOODYEAR.
Le Mans 66 märkimisväärne ajalugu
Kui Bruce McLaren ja Chris Amon saavutasid 1966. aasta Le Mansi 24 tunni võidusõidul esikoha, ei olnud Ford ainus Ameerika ettevõte, kes sellega maailmaareenile astus. Kuulus must GT40 Mark II alustas võidusõitu küll Firestone’i, nn rehvisõjas ettevõtte suure rivaali rehvidel, aga ruudulist lippu nähti lehvimas Goodyeariga.
THE BIRTH OF A DREAM
1959–1964
The stars for Ford’s spectacular triumph over Ferrari began to align in 1959.
When a heart condition brought former Le Mans winner Carroll Shelby’s driving career to a premature close, he turned his attention to winning the distribution rights for Goodyear race tyres in the western states.
It was to be the start of a successful racing partnership that propelled Shelby’s American team onto the international stage and led to the development of the iconic Cobra and Shelby Mustang.
In 1963, when negotiations to buy Ferrari ended in failure, Ford set its sights on beating the Italians on the track. To accelerate Ford’s Racing programme, Ford enlisted the help of a hand-picked team of designers, including Carrol Shelby.
It was Shelby’s racing pedigree that led Goodyear to fund the creation of the first Cobra-based Daytona Coupe, designed by Peter Brock. This sleek racer, with its pioneering aerodynamics, went on to do the impossible and beat the Ferrari 250 GTOs to a GT-class win, finishing fourth overall at Le Mans in 1964. However, better was still to come.
With Shelby finally behind the wheel of Ford’s GT40 programme, the iconic car quickly began to gain momentum. However, it was to be an inauspicious start. In1964, none of the much-vaunted new Fords finished Le Mans, or any other race.
As Shelby proudly noted however, they did succeed in striking fear into Enzo Ferrari, notching up 218mph on the famous Mulsanne Straight.
1965 was a similar story, with Ferrari sweeping the Le Mans podium once again and not a single GT40 crossing the finish line. 1965 was also the year that the North American Racing Team’s (NART) Ferrari 250 LM, driven by Masten Gregory and Jochen Rindt, unexpectedly gave Goodyear its first overall victory in the 24 Hours.
UNISTUSE SÜND
1959–1964
Fordi võit Ferrari üle hakkas ilmsiks saama 1959. aastal.
Kui südamehaigus tegi Le Mansi endisele võitjale Carroll Shelby võidusõidukarjäärile enneaegse lõpu, keskendus ta sellele, et omandada lääneosariikides Goodyeari rehvide turustusõigused.
See oli eduka võidusõidupartnerluse algus, mis tõi Shelby Ameerika tiimi rahvusvahelisele areenile ning viis ikoonilise Cobra ja Shelby Mustangi väljatöötamiseni.
1963. aastal kukkusid läbi Ferrari ostu läbirääkimised ning Ford keskendus rajal itaallaste võitmisele. Fordi võidusõiduprogrammi kiirendamiseks kasutas Ford hoolega valitud disainerite (sh Carrol Shelby) abi.
Shelby võidusõidukogemuse tõttu otsustas Goodyear rahastada Peter Brocki disainitud esimese Cobra-põhise Daytona Coupe loomist. See voolujooneline teedrajava aerodünaamikaga võidusõiduauto tegi midagi uskumatut, sest saavutas 1964. aasta Le Mansil Ferrari 250 GTO-de ees GT-klassi võidu ja üldarvestuses neljanda koha. Sellele vaatamata oli parem alles ees.
Kui Shelby oli Ford GT40 programmi eesotsas, siis hakkas ikooniline auto kiiresti vedu võtma. Siiski oli tegemist pahaendelise stardiga. 1964. aastal ei ületanud ükski paljukiidetud uutest Fordidest Le Mansil ega mujal finišijoont.
Nagu Shelby ütles, muutsid need Enzo Ferrari ärevaks, sest saavutasid kuulsal Mulsanne’i sirgel kiiruseks 350 km/h.
1965. aasta oli sarnane, sest Ferrari sai jälle Le Mansi poodiumikohad ja mitte ükski GT40 ei ületanud finišijoont. 1965. aastal tõi North American Racing Teami (NART) Ferrari 250 LM Masten Gregory ja Jochen Rindti juhtimisel Goodyearile 24 tunni sõidus ootamatult esimese üldvõidu.
1966
A REVOLUTION AT LE MANS
As Le Mans approached, Ferrari remained the clear favourite. Ford however, was determined to make an impression, entering eight of the 7-litre (427ci) GT40 Mark IIs into the race.
Remarkably, despite Shelby’s relationship with Goodyear, Wingfoot tyres were not fitted to every car. At the time, tyre contracts were often agreed with individual drivers rather than entire teams. And the drivers of the black #2 car, Bruce McLaren and Chris Amon, were both contracted to Firestone.
At 4pm, the race began in damp conditions and it quickly became apparent that the Goodyears were better suited to the wet than the Firestones. While two of the Shelby cars – the #1 of Ken Miles/Denny Hulme and the #3 of Dan Gurney/Jerry Grant – were happy with their tyres, Mclaren discovered he was losing chunks of tread on the Mulsanne at more than 210mph.
When Mclaren pitted to hand over to Amon at 5.33pm, he immediately sought out the Firestone representative and negotiated a switch to Goodyears.
This calculated move, contributed to a deficit that would only be wiped out when Miles in the #1 slowed to allow McLaren to catch up for the controversial finish.
The delay also lead to McLaren’s famous war-cry, “Go like hell!”, as Amon prepared to depart the pits. With Ford and Ferrari neck and neck, the race narrowed to a duel between Miles’ GT40 and the Ferrari 330P3 on the Mulsanne.
As the Ferrari struggled to compete with the straight-line speed of the GT40, Bandini’s engine exploded. And the rest was automotive history.
As 4pm rolled around the following day, the surviving #2, #1 and #5 Fords lined up for a staged finish.
Interestingly, while the controversial “dead-heat” between the two Shelby machines continues to be debated to this day, history records that McLaren and Amon were given the win based on starting further back and therefore having travelled a greater distance in the same time.
Without the early switch to Goodyears, many believe they would not have been in contention.
1966
REVOLUTSIOON LE MANSI RAJAL
Le Mansi lähenedes oli Ferrari selge favoriit. Ford soovis jätta endast parimat muljet ning kaasas võidusõitu kaheksa 7-liitrist (427-kuuptollist) GT40 Mark II autot.
Hoolimata Shelby ja Goodyeari suhtest ei paigaldatud Wingfooti rehve igale autole. Tol ajal sõlmiti rehvilepinguid tihtipeale individuaalsete juhtide, mitte kogu tiimiga. Musta auto nr 2 juhtidel Bruce McLarenil ja Chris Amonil oli mõlemal leping Firestone’iga.
Võidusõit algas kell 16 niisketes tingimustes ja kiiresti tuli ilmsiks, et Goodyear sobib märgadesse oludesse paremini kui Firestone’i rehvid. Kaks Shelby autot – Ken Milesi ja Denny Hulme’i auto nr 1 ning Dan Gurney ja Jerry Granti auto nr 3 – olid rehvidega rahul, kuid McLaren kaotas Mulsanne’il 335 km/h ületaval kiirusel mustrist tükke.
Kui McLaren suundus Amoniga vahetuse tegemiseks kl 17.33 boksi, pöördus ta kohe Firestone’i esindaja poole ja rääkis läbi ülemineku Goodyeari rehvidele.
See kalkuleeritud samm andis oma panuse puudujäägile, mis laheneks üksnes siis, kui 1. autos olev Miles laseks McLarenil järgi jõuda ja teha vastuolulise finiši.
Selline viivitus pani Amoni boksist väljumise ajal aluse ka McLareni kuulsale sõjahüüdele „Sõida nagu tuli takus!“. Kui Ford ja Ferrari olid külg-külje kõrval, siis muutus võidusõit Mulsanne’il Milesi GT40 ja Ferrari 330P3 vaheliseks duelliks.
Ferrari ei suutnud sirgel vastu panna GT40 kiirusele, mistõttu Bandini mootor lõhkes. Ülejäänu on juba motospordi ajalugu.
Kell 16 järgmisel päeval ületasid finišijoone järelejäänud Fordid nr 2, 1 ja 5.
Kahe Shelby masina vastuolulise ühel ajal lõpetamise üle vaieldakse seniajani, kuid võit anti McLarenile ja Amonile, lähtudes sellest, et nad alustasid tagantpoolt ja läbisid seega sama ajaga pikema vahemaa.
Paljud usuvad, et ilma Goodyeari rehvidele varajase üleminekuta vaidlust poleks.
1967 – ONWARDS
A RACING LEGACY
GATHERS SPEED
Shelby, Ford and Goodyear returned to Le Mans in 1967 recording a second straight victory with the Mark IV (and Goodyear’s third). In subsequent years, Goodyear would achieve a total of 14 wins in the 24 Hours of Le Mans.
In recent years, Goodyear has developed a new range of tyres for the FIA World Endurance Championship (WEC), including the 24 Hours of Le Mans.
In September 2020 Goodyear also helped British squad JOTA and the French outfit Panis Racing to secure a podium finish in the LMP2 category.
1967 – ONWARDS
VÕIDUSÕIDUPÄRAND
KOGUB KIIRUST
Shelby, Ford ja Goodyear naasesid Le Mansile 1967. aastal, saavutades Mark IV-ga teise järjestikuse võidu (ja Goodyearile kolmanda). Järgnenud aastatel kogus Goodyear Le Mansi 24 tunni võidusõidul kokku 14 võitu.
Viimastel aastatel on Goodyear FIA maailma kestvussõidu meistrivõistluste (WEC) ja 24-tunnise Le Mansi võidusõidu jaoks välja töötanud uue rehviseeria.
2020. aasta septembris aitas Goodyear Briti tiimil JOTA ja Prantsuse tiimil Panis Racing saavutada LMP2 kategoorias poodiumifiniši.